Autospordifänn Helari Koobakene on valmistanud mitme Eesti veoautokrossi sõitja autost pabermudeli ning kavatseb vähendatud mõõtkavas sõidukeid veelgi juurde teha.
Lisaks nokitsemisele säilitab Koobakene sellega omal viisil ka tükikese spordiala ajaloost – autod muutuvad, võistlusdisain muutub, kuid mudel jääb. Pealegi, mudelite kogumine on autospordifännide seas üsna levinud harrastus, kuid veoautokrossimudelid ju ühegi suurtootja valikusse ei kuulu. Jääbki üle vaid isetegemine.
„Pärast aastavahetust hakkasin proovima, pime aeg, igav niisama istuda, mõtlesin, et katsetan. Võtsin käsile tänavapäevased veoautokrossi võistlusautod,“ räägib Koobakene. „Nüüd on ka mõni varasema aja võidusõitja tellinud oma autost mudeli. Eks mälestuste ja fotode järgi tuleb teha, samas näitaks mudel, millised krossiautod varasematel aegadel välja nägid.“
Paberveoauto kandvaks osaks on tugevast papist raam, sillad valmistab Koobakene tikutopsidest, puidust treitud rattad kinnituvad sukavarda otstesse. „Kumeraid poritiibu on keerukas teha, samuti turvaraamistikku. Viimase valmistamine võttis ühel mudelil oma viis tundi aega, ei saanud kuidagi õigesse mõõtu ja proportsiooni. Eks see nii käibki: nikerdad, läheb viltu, teed uuesti, vahel mitu korda.“
Üks mudel valmib muude tegemiste kõrval umbes nädalaga. „Ühe mudeli tegin ka jutiga, öösel kell kaks hakkasin pihta ja järgmisel päeval pool neli lõpetasin. Üldiselt ehitangi mudeleid peamiselt öösel,“ sõnab küsitletu. „GAZ-53 on raskem teha kui GAZ-51, esiosa kuju on teine ja selle jäljendamine pabermudelil keerukam. Plaanis on teha ka veobagide mudeleid, kuid need tunduvad hoopis keerulised.“
Autospordivõistlustel hakkas Koobakene käima juba 1980-ndatel aastatel. “Hakkas meeldima ja ega see pisik enam kuhugi kao. Loodan, et uus hooaeg saab ikka varsti pihta hakata,“ ütleb Koobakene, kelle harrastuste hulka kuulub ka autospordi pildistamine.
